Lühikokkuvõte: õiguskantsler Ülle Madise tegi hiljuti natuke kummalise ettepaneku: lubada juriidilistel isikutel annetada parteidele raha (õiguskantsleri ettepanekul ei ole ametlikku jõudu). Karl Lembit Laane argumenteerib, miks see on halb idee. Ta kasutab valdavalt USA õigusruumist pärinevaid näiteid, aga päris mitmeid neist kõlbavad täitsa.
Kuna ettevõtete omanike, kodanikuühenduste rahastajate ning ühiskonna jõukamate kihtide (kes mingil määral kattuvad) poliitilised eelistused võivad erineda tavakodanike omast märkimisväärselt, võib see viia seaduste ja otsusteni, mida laiem avalikkus ei toeta. Kodanikes süveneks ajapikku taju, et poliitikat on võimalik osta, demokraatlikud institutsioonid ei peegelda enam rahvast selle mitmekesisuses ning põhimõte “üks isik, üks hääl” on asendunud põhimõttega “üks euro, üks hääl”.
P.S. Märgata tasub ka soovituste lõiku artiklis:
Teen paar soovitust:
- Juriidilistele isikutele annetusõiguse laiendamine on libe tee, mida peaks vältima: on liiga suur oht, et see muutub sisuliselt oligarhiliseks võimuhoovaks. Kodanikuühendused on seni saanud avalikult hinnata erakondade programme oma avaliku poliitika seisukohtade vaatest ning sellest peaks piisama.
- Kui juriidilistele isikutele siiski annetusõigus anda, peaks lubatav summa või mittemateriaalse toe väärtus olema madal, Julia Cagé hinnangul kuskil paarisaja euro juures aastas. See vastaks keskmise inimese annetusvõimekusele ning tagaks, et kui poliitiline ebavõrdsus peaks ka kasvama, siis määral, mis poleks poliitilise protsessi mõttes määrav. Sama meedet peaks rakendama füüsilistest isikutest annetajatele.
- Et hoida ära erakondade kampaaniakulutuste võidurelvastumist, tuleks neile seada piirangud. Parlamendiväliste jõudude konkurentsivõime säilitamiseks on neile aga vaja tagada piisav riigipoolne rahastus.